Garaaz 1

Garaaz oli enne hämar ja külm - tavaline garaaz. Järsku ühel päeval nägin selles trööstitus uberikus kullaauku. Kuld on kole kuid väärtuslik. Kohe peale remonti hakkasid head mõtted rulluma. Esimesena rullus sisse üks mootorratas. Usinasti, ärevusega, kuid kartmatult, hakkasin motikat lammutama, et teha sellest suvekuudeks oma maitse järgi stiilne liikur. Nüüdseks on see valmis, kuid samas, on nagu Tallinn, mis kunagi valmis ei saa. Kuidas see eksperiment toimus, selle panin ka kirja.

Tagumine porilaud.

Alguses oli Honda selline, üleni originaal. Bensiinipaagi peal oli kaks väikest mölki, tagumine summuti oli kriimuline, muidu näis hästi hoitud.

August 08

Enda petteks võtsin kohe ette väikse värvimistöö, mille käigus kaotasin ära mölgid paagi peal ja vahetasin sadulanaha, paigutasin uue piduritule uude kohta, originaaltule augud porilaua küljes mätsisin kinni. Sel hetkel piiras mind passis olev värvus: "tumesinine". Värvisin pintsliga ja tegin aerosoolvärvidega erinevaid tehnikaid kasutates mingi veidra mustri kõikjale. Nägi välja nagu oleks tsemenditolmune. Sellega olin paar päeva väga rahul, aga tüdinesin kiiresti. Ja sealt algaski praegune lugu.

Tagumine porilaud.

September 08

Esimesena tahtsin teha klaaskiust uue porilaua. Selleks oli vaja teha esmalt vorm, millele klaaskiudu ja epoksiidvaiku määrida. Vormi, raadiusega umbes 3 cm suurem kui tagumine rehv, tegin penoplastist, sest seda oli lihtne töödelda. Paremal paistab vaik, kinniti ja rullis klaaskiudmatt. Vaik on toorest peast sinine, kinnitiga kokku segades muutub rohekas-kollakaks.

Vahel on nii et, mõni inimene kõnnib teisest inimesest lihtsalt läbi. Samamoodi käitub epoksiidvaik penoplastiga. Et seda ei juhtuks, katsin vormi enne alumiiniumteibiga, et vaik ei saaks peno sisse auku sulatada. Taamal paistab roostevaba piimanõu.

Siin mökerdasin juba teist kihti klaaskiudu ja vaiku. Kokku panin kuus või seitse kihti, lisaks paar kihti peale vormi eemaldamist ka sissepoole. Porilaua paksus kokku tuli umbes 3 - 4 mm. Klaaskiust tooted on väga tugevad, elastsed ja kemikaalide suhtes vastupidavad. Selle miinus on see, et pintsel millega ma vaiku määrisin, kuivas alati kivikõvaks ja ükski lahusti ei aidanud. Seega kulus palju pintsleid.

Lõikasin porika parajaks, lihvisin veidi ja kinnitasin ajutiselt tagumise poolraami külge ning ma nägin, mis mulle meeldis :). Sellele eelnevalt lõikasin põhiraami küljest ära väljaulatuva osa kuhu enne kinnitus originaalporilaud, tagumine iste ja tuled.

Klaaskiudu ja polüestervaiku saab Kiilis asuvast paadivavabrikust: www.efekt.ee

Tagumised tuled.

Garaaziremondi käigus jäi üleliigseks üks suuremat surti elektrikapp, sellest oli hea igasugu kronsteine ja vidinaid välja lõigata ja painutada. Esimesena tegin numbri- ja tuledehoidja, mis toimis hästi, kuid ei tekitanud minu jaoks piisavalt intriigi. Lisaks oleks jäänud paistma kõik tulede juhtmed, mida tahtsin vältida.

Tegin väheke kunnima (sõnast kuningas) tuledehoidja elektrikapi uksest ja bmx-i lenksust. Suunatulede ja piduritule juhtmed saavad nüüd kulgeda mööda toru keskele ja läbi toru ja porilaua sees olevate sünkroniseeritud avauste kohe porilaua alla peitu. Numbri kinnitasin hiljem neetitega toru külge.

Tegin porilaua siseküljele traadist sellise viguri, mille külge saab hiljem juhtmevitsade abil tagatulede juhtmed kinnitada, et need ei hakkaks vastu rehvi käima. Traadi kinnitasin vaigu ja klaaskiuga nõnda, et ainult need ühtlaste vahedega jõnksud jäid välja. Porika sees oli juba palju auke, mittevajalikud täitsin jällegi vaiguga.

Terry Stafford - Suspicion

Lahtivõtt - lammutamine.

Sellelst etapist põhjalikku pildimaterjali ei ole, sest see oli väga joovastav ja erutav protsess niiet unustasin kõiki sõlmasid pildistada. Palju polte ja mutreid tekkis karpidesse

.

Vaikselt eemaldasin raami küljest detaile, märgistades kõik vooliku- ja juhtmeotsad, et pärast täpselt teada, mis kuhu käib.

Uu, räpane. Jahutusvedeliku voolik tuli lahti paisupaagi küljest ja sai kaela sildi: "paisupaagi all olevasse niplisse".

Eksklusiivne: 17 aasta vanune jahutusvedelik Jaapanist.

Mootor, respekt. Mootorit ma ei näppinud, sest mul ei olnud sellele ühtegi etteheidet.

Sadulakinnitus.

Vanast 5mm paksusest pliidirauast lõikasin välja uued sadulakinnitused. Enne seda aga keevitasin kinni põhiraami küljest ära lõigatud osast allesjäänud avaused. Mingitest poeriiuli elementidest sain suurepärased porilaua kinnitused (need kasvava vahega vardad vasakul). Vanast elektrikapi uksest aga tekkis kõik-ühes numbrihoidik, kuhu kinnituvad ka oranzid ja punased tagatuled. Ma pole eriline risaiklimise fänn, lihtsalt üritan reostada vähe, aga raud on kallis ja vana rauakola kulub mu garaazis alati ära. Mõnel õhtul joonistasin vildikaga porilaua peale, üritades leida õiget teemat lõppviimistluse jaoks.

Need kõrgele ulatuvad sadulaalused hoidikud nägid ikka eripervod välja, niiet lõikasin enamuse neist maha ja nii tundus, et sadula tagumine ots jääb heale kõrgusele. Plekist elektrikapi ust jätkus ka veel, sellest mahtus välja lõikama ka sadulapõhja, mille ääred ümaraks tagusin. See esimene "sadul" ei olnud veel mingi sadul, pigem minu diletantne relekaga visandatud käkerdis.

Ärahakitud raami ja sadulakinnitused keevitasin kõvasti kokku ning alustasin raami lihvimisega, valmistudes värvimiseks.

Seina ääres paistab kevadel alustatud tõukerattaprojekt - ligi 2 meetrise teljevahega nelikanttorust raam, mis veereb kokkupandava jalgratta ratastel. Lisaks jalaga tõukamisele liigutab seda limusiini ka 25 cm3 Partner mootorsae mootor, mille jõud läheb tagarattasse läbi sae originaalsiduri külge kinnitatud pisima ketiratta ja rattarummu külge keevitatud suurima ketiratta toel. Njah.

Halja metalli katsin aerosoolkrundiga, mis pole maailma kõige parem kruntvärv, kuid parem ikka kui roosteplekid. Garaazis on ju niiske.

Raami värvimine.

Detsember 08

Võlupüstol koos laskemoonaga: helehall kruntvärvi, must kattevärv ja kinnitid. Neiu värvipoes kirjutas lahkelt potsikute peale, mis millega kokku käib ja kuidas tuleb doseerida.

Katsin enamvähem kõik kohad, mida ei tahtnud värvida, sinise kilega:). Lülitasin kompressori tööle ja esmalt katsetasin mõne suvalise tüki peal, kuidas pritsib. Leidsin et kõige sobivam rõhk värvimiseks on 4 bari. Ja siis pritsisin õhukeste kihtidena krundi ja seejärel musta kattevärvi. Peale igat kihti ootasin umbes 10 minutit.

Olin pärast üllatunud, sest uus värvkate nägi väga asjalik välja. Krunti oli 300 grammi, ja musta kattevärvi oli 500 grammi ja kõik see kulus raami peale ära. Kihtide arvu ei mäleta, kokku vast üle kümne. Mõnus. Raami sees olid kahtlaselt sobivates kohtades väiksed augud, mille kaudu sai raami lakke riputada. Geniaalne. Vasakul on suurem keermega auk, kuhu kinnitub bensiinipaak ja uus sadul.

Tagumine poolraam koos uute porilauakinnitustega ees ja taga. Läigib nagu pöörane.

Värvid: www.devor.ee

Peter Sarstedt - Where Do You Go My Lovely

Kokkupanemine.

Värv kuivas kiiresti ja järgmisel päeval alustasin juba koostamist. Kõik väiksemadki vidinad puhastasin, määrisin ja õlitasin. Uue värvi kaitseks panin enne mootori pealetõstmist raami ümber pehmet puuvillast kangast. Mootor kaalub 61 kilo ja sellega kohmitsedes on lihtne midagi ära kriimustada, mida õnneks ei juhtunud. Mootorikinnituspoltidele panin soome päritolu sinist keskmise tugevusega keermeliimi.

Keset pilt (paremal)i paistab tagumise amortisaatori alumine kinnitus, mille ma läikivaks poleerisin, sest see jääb nüüd kenasti nähtavale.

Veereb. Sel päeval paigaldasin veel puhtusest sillerdava karburaatori ja õhufiltrikambri, mis oli mõnest kohast praguline ja vajas veidi liimi ja silikooni. Taustal paistab moosiriiul, kus tegelt õunamahl ja seened on.

Liimisin sadulapõhja külge porolooni ja õmblesin nahast katte ka peale. Tegin veel alumiiniumist kaaned kahele poole sadula alla, mis kaitsevad juhtmeid, kaitsmeplokki ja akut vihma ning tolmu eest. Kinnitasin kaaned kaunite liblikmutritega, et oleks lihtne käsitsi avada, kui vaja. Panin kõik keredetailid oma kohtadele, tegin proovisõidu, podiseb sama mõnusalt nagu enne. Rõõm. Siis algas kõige raskem osa, mida olin koguaeg edasi lükanud - tuli otsustada, mis värvi värvida porilauad ja paak. Teiste seast olid variantideks umbes 50 värvitooni ja -skeemi. Teisisõnu, juhe oli koos.

Paagi ja porilaudade värvimine.

Läksin jälle värske peaga joovastava lõhnaga Punase tänava värvipoodi ja hakkasin lappama seitset värvikataloogi. Olin seal umbes kaks tundi ja pilt läks aina kirjumaks, kuni lõpuks leidsin sellise pärlmutter kuldpruuni. Neiu segas lahkelt kohe igasugustest toonidest ja keskmise teraga pärlmutrist selle värvi kokku. Lisaks võtsin jällegi 300 grammi krunti ja seekord ka 500 grammi kõrgläikega lakki.

Värvimisrutiin juba selge, asusin kohe asja kallale. Krundi kulutasin kõik ära, põhivärvi ja lakki jätsin pisut alles, et saaks värviparandusi teha, kui mingi kriim või täke tekib. Kokku sain 7 või 8 kihti krunti, üle kümne kihi värvi ja 4 kihti lakki - OVERKILL.

Värvi nimi on Occhio Di Tigre Chocolada - shokolaaditiigri silm. (ja ma solvun kui keegi ütleb selle kohta lihtsalt PRUUN :)

Tagatulede ühendamine.

Et juhtmete ühendamisel ja hilisemal igapäevakasutusel segadust ei tekkiks tahtsin, et kõik juhtmed oleks eri värvi - nii see on aegade algusest saati vist ka olnud, kuni on maailmas mistahes elektriseadmeid valmistatud - täiesti pekkis oleks, kui kõik juhtmed oleks ühte värvi.

Ostsin oomipoest kaheksa juhtmega jämeda kaabli, sellelt eemaldasin paksu isolatsioonikihi, et ruumi kokku hoida. Honda elektriskeemile vastavaid õige põhitooniga ja õige triibuga juhtmeid ma ei hakanud taga ajama, piisas kui ise aru sain, mis värvi uus juhe millise olemasoleva pistikuga kokku käib. Selle tarbeks tegin ka lihtsa skeemi.

Jootsin uued värvilised juhtmed tuledesse ja panin tuled ja numbri hoidiku külge kinni. Kui lakk oli kuivanud ja ma olin selle ilu üle ära imestanud, lükkasin juhtmekimbu õigest august läbi porilaua, kus oli juba eelnevalt olemas kohad kuhu juhtmed kinnitada.

Katkisest sisekummist lõikasin välja lopsakad seibid kõikvõimalikesse kohtadesse, et kaks erinevat värvitud pinda üksteisele pinda ei käiks ning et poltühendused jääks natuke vetruvad, sest mootoripöörded tekitavad keresse vibratsiooni isegi juba helikiirusel sõites:).

Porilaua alt mööda kinnituskohtasid jooksva juhtmekimbu ühendasin olemasolevatesse pistikutesse sadula all.

Paigaldasin bensupaagi ja sadula ning veendusin, et tuled töötavad. Just siis, kui kõik oli valmis, tuli lumi maha ning sõitma minna ei saanud.

Kaablid ja juhtmed: www.oomipood.ee

Chicago - If You Leave Me Now

Sadul.

Esimene sadul, mis ma tegin, oli nagu need esimesed asjad ikka... Täpsemalt seletades - see oli veidi liiga kõva ja veidi liiga sile ja ei pakkunud üldse seljatagust, tundsin et kui kõvemini paremat käepidet rullida, võin sadulast otse selle kuningliku tulede-numbrihoidja otsa lennata, see oleks olnud royal pain in the ass. Teisisõnu, see sadul polnud mingi sadul.

Teise sadula tegin natuke kumerama, laiema ja pehmema. Põhja tegin ikka samast elektrikapiplekist, kumerate servadega, pleki peale liimisin porolooni. Õmblesin kunstnaha sisse rombimustri - et õmblused sügavad jääksid ja rombid esile kerkiksid, selleks panin nahakihi alla vilti. Kui pealispind tehtud, õmblesin küljed ja tõmbasin naha poroloonile peale. Nahk kinnitub pleki külge momentliimiga. Plekiserva ümber panin servatihendi nõnda et nahk jäi ka sinna vahele. Servatihendit saab meetrikaupa osta ja seda on igasuguste erinevate servadega kaante ja luukide ja muude taoliste asjade tihendamiseks väga mugav kasutada.

Servatihend - www.tooriistamarket.ee

Kunstnahk - www.kangadzungel.ee

Summutid.

Tagumise summuti peal olev kriimustus jäi ka mu hinge kriimustama. Leidsin KEY (GAY) kaubamajast mingit plastiliinilaadset kahekomponentset plöga, mis kokku segades kivistub. Sellega täitsin kriimud ja lihvisin siledaks. Päris märkamatuks see nüüd ei jäänud aga paistab parem, kui enne.

Summutid värvisin kuumakindla värviga mustaks, sest liiga palju kroomi imeb vilinal. Värviks kasutasin silikoonipõhist "Tikkurila Termal"it, see voolas hästi ja kuivas kiiresti, ja isegi pintslit kasutades sain hea tulemuse.

Syl Johnson - Could I Be Falling In Love

Tõstuki-eri.

Kuigi tungivat vajadust tõstuki järele enam ei olnud, motikalammutamine ja kokkupanek toimus kuidagi lihtsalt põranda peal ja improviseeritud tõstevahendeid kasutades, tahtsin siiski proovida valmistada sellise platvorm-tõstuki, nagu televiisoris nähtud.

Tegin 50x50 nurkrauast ja 30x30x3 nelikanttorust raami ja paralleelsed tõstepostid, millele kinnituvad horisontaalsed 50x30x5 ülemised talad. Nendest moodustub tugev duubelromb (???), mille liikumist reguleerib laia keermega keermelatt. Sellise keermelati leidsin mingi tungraua küljest, mis kuulus vanasti mingisuguse vene päritolu sõiduki varustusse.

Katsetades leidsin, et motikas tõuseb liiga kõrgele, niiet lõikasin tõstepostid 10 cm lühemaks, lisaks annab see ka täpsust ja jäikust juurde. Keermelati otsas oleva vända lõikasin maha ja keevitasin asemele nr 17 pikliku jätkumutri - saab mutrivõtme või akudrelliga hoopis kruttida. Aga kas akudrellil on piisavalt jõudu, et 200-300 kilo üles väänata, see selgus hiljem. Mõtlesin korra, et panen tõstukile ka rattad alla, a no kuhu ma sellega ikka sõidan.

Unustasin ära, et olen praktiline inimene, ning värvisin oma tõstuki valgeks. Liimisin pealmistele taladele ka pehmed hallid vahtkummiribad, et motikat ära ei kriimustaks. Kurat, see akudrell peaks ka ikka valge olema vist.

Akudrelliga siiski motikat üles ei väänanud, aga selle mugava võtmega oli küll lihtne.

Mõistan, et selle kõige asemel võiks mootorrattaga hoopis sõita, aga mine võta siis kinni eksole.

Mõnus.

Lugupeetud käsitööhuvilised on juba korduvalt küsinud tõstuki jooniseid, niiet palun väga:

veikkopeikko_motot6stuk.pdf

Mina olen oma tõstukiga väga rahul, kuid olgu mainitud, et selle valmistamine minu joonise järgi ja kasutamine toimub igaühe omal vastutusel!

Mostar Sevdah Reunion & Šaban Bajramovic - Kaj Okova Roma

Nipet-näpet.

Järgnevad tööd teostasin puhtast igavusest ja kevadeootusest.

Vaatasin, et see "gaasiandmise" mehhanism näeb tuus välja, eriti kui "gaasi anda" - võtsin seda ilu katva kroomitud kaane maha ja jätsin kõik need vedrud ja trossid nähtavale. Boonusena kaasnes sellega ka umbes 40g kaaluvõitu.

Õhufiltri kaane lihvisin lakist puhtaks ja poleerisin. Seejärel tegin peene liivapaberiga sellise helkiva mustri, nagu istmest allpool asuvatel kaantelgi. Lõpuks lakkisin kaane uuesti üle.

Kinnitasin juhtmed vitsadega lenksu külge, et need ei loperdaks tuule käes.

Bensupaagi all asuvad juhtmed ja pistikud isoleerisin põhjalikult ja kinnitasin üksteise külge ja seejärel ka raami külge.

Leidsin et mu garaazis võib vahepeal tolmuseks minna või keegi võib minna motikale pihta või veel midagi muud õudsemast õudsemat ja tundsin et motikas vajab hädasti mingit katet.

Katte jaoks leidsin kasutult seisva ideaalse kanga, millel on seespool fliis ja väljas vetthülgav impregneerkiht. Võtsin küljejala peal seisva ratta mõõdud, lenks vasakule välja keeratud, ning õmblesin suure asümmeetrilise maani ulatuva katte.

3. sadul.

Kuramuse kevad oli ikka veel kaugel ja kuidagi oli vaja meel terav hoida - hakkasin valmistama uut sadulat, sest senisega ma polnud ikka rahul.

Sadulamaterjali saan (ikka veel) ammendamatust elektrikapist. Tegelikult see kapp hakkab juba otsa saama - küljed on veel terved - sealt saaks vähemalt kaks väiksemat sadulat veel, kuid siis peab juba midagi muud välja mõtlema. Tegin meelepärase sablooni, kinnitasin selle magnetitega pleki külge ja joonistasin paberi kontuuri plekile.

Lõikasin uue sadula-lootuse välja ja eemaldasin värvieemalduskettaga plekilt värvi.

Sadula tagumise otsa väänasin veidi kumeraks. Seda plekki päris käte vahel väänata ei jaksa - kinnitasin sadula laiema (tagumise) otsa koos jämeda toruga kruustangide vahele ja vähehaaval üritasin seda plekki toru järgi vormida. Sellise lehtmaterjali painutamise jaoks on olemas ka sigakallis spetsiaalne rullidega pink, aga mitte minul.

Elektrikapi plekk on 1,5 mm paks ja jäi veidi vedel, niisiis väänasin sadulale ümarrauast servatugevduse ja keevitasin selle kinni. Jätsin plekile servast umbes 7 mm ruumi, mille tagusin ümber ümara servatugevduse. Noh, eks ikka tugevuse mõttes. Lisasin ka eespool asetseva kinnituse, millele tegin ka vastuse. Käsitöö rokib!

Tagumised kinnitused - panin poldid läbi pleki, keevitasin pealtpoolt kinni ja lihvisin keevitused ja poldipead võimalikult madalaks, et ei hakkaks neid läbi polstri tunda olema.

Ja siis märgistasin augukohad ning puurisin hulga 4mm auke 15 mm vahedega. Hakkasin auke lugema ja läks mitu korda sassi. Lõpuks sain 71 auku!

Pildil on näha elektroodkeevitusele iseloomulikud ränikihi põlemisjäägid, mida on isegi lihvides ja harjates aukudest raske kätte saada, pildi paremas servas võime näha aga harilikku ümmargust viiekümnendat auku. See on olemuselt karjaloom ja pesitseb nüüdsest alati sadula äärealadel.

Sadulaplekk on avar ja proovi-istumine tundus paljulubav.

Lõikasin tumedamast nahast veel ühe priske lätaka, tegin jälle 71 auku paela jaoks, kaks auku tagumise kinnituspoltide jaoks ja ühe pikliku augu esimise kinnitusjulla jaoks.

Liimisin selle sadulapleki alla ja lõikasin üle ääre ulatuva nahaserva parajaks.

Kinnituspolt, millega kinnitub sadul raami külge.

Kaks erinevat nahka. Pole aimugi, mis nahad need on, kellelgi igatahes ei vedand seekord. Aga tore on see, et need on erinevat värvi. Tumedamale nahale tegin kaks rida auke, heledamale ühe rea.

Tumedamast nahast lõikasin ka paela, millega need kaks kokku ühendasin. Jätsin iga teise augu vabaks, et teist ringi tehes tekiks XXXXXXXXXX muster. Jube mõnus.

Ei tulnud päris XXXXXX, vaid X X X X X. Loodan, et ülevaatusel mingit jama ei teki:). Liimisin pealmise nahakompositsiooni juba osaliselt sadula külge kinni.

Tegin heleda naha natuke märjaks ning voolisin ja mudisin ja muljusin ja venitasin selle mööda sadulakumerusi ning kinnitasin pesulõksudega, kuni nahk kuivas.

Kui nahk oli kuiv, siis märkisin ära jälle 71 augukohta ja seejärel pigistasin augutange 71 korda.

Punusin nahkpaela läbi aukude. Leidsin, et aukude arv oli ebakorrektne, sest ümber sadula ei tekkinud katkematut ikside ringi. Lausa kahes kohas on ebakorrapärasus. Mulle tundus juba enne, et tänu sellele heledamale nahale ja punumismustrile hakkab selline sadul liiga FOLK välja nägema - viimane asi, mida ma tahaks.

Sadula alumine pool koos kinnitusjullaga, mille ma enne nahaga asjatamist mustaks värvisin.

Kinnitusjullale tegin ka vastuse, millel on kaks funktsiooni - alumine keermestatud osa läheb läbi bensupaagi raami külge ja hoiab seega bensupaaki kinni, ülemine kummitihendiga osa aga hoiab omakorda sadulat eestpoolt.

Enter ANTIFOLK MAGICPOWDER 3000. Tegelt on see tumepruun peitsipulber puidu jaoks. Mulle tundus, et sellega oleks äge ka nahka toonida, pealegi, on ju praegu innovatsiooniaasta! Kogu see paki sisu tuleks muidu lahustada 0,5 liitris soojas vees, et saada puidu peal tumepruun toon. Mina tegin väheke kangema kokteili, et nahk ikka kindlasti tumepruuniks läheks.

Peale kahte peitsikihti oli meeleolu ülev ja mulle tundus, et selle sadula ma jätan.

Tegin nahale ka põhjaliku hoolduse: kõigepealt nühkisin niiske lapiga lahtise peitsi minema. Seejärel katsin üleni mingisuguse nahapuhastus-hooldus kreemiga, millel oli väga hea lõhn. Peale seda nühkisin naha sisse naaritsarasva sisaldavat kingakreemi, seejärel kaks kihti mesilasvaha, paksult, paksult, las voolab. Kõige lõpuks panin ka pantenooli sisaldavat kibuvitsakreemi sarjast "Puhas Loodus", mis on ühtlasi ka minu isiklik eelistus.

Sadula keskosa, kuhu panin ka vähem peitsi, muutus peale kreemide kuivamist heledamaks ja imeväel matchib see nüüd ülejäänud rattaga.

Puidupeits - www.espak.ee (mõttetu leht, aga vähemalt poe aadressi leiab)

Empire Of The Sun - We Are the People

Esiamortide õli ja tihendite vahetus.

Kartsin veidi ise seda mitteglamuurset protseduuri ette võtta, sest olin oma tarku raamatuid tudeerides kujundanud endas arvamuse, et amortisaatorite lahtivõtmine on veits keerulisem kui raketiteadus. Siiski, huvi oli meeletu ning seljatas hirmu. Niisiis paningi lemmikbiidi kõrva paitama ja asusin teele, seekord ilma esirattata:).

Nüüd sain maitsta tõstuki vilju, olid magusad.

Enne, kui amortide kinnituspoldid prillide küljest avasin, keerasin lahti amortide ülemised korgid, mitte täitsa lahti vaid niipalju, et neid sai juba käega keerata. Ja alles siis eemaldasin torud ratta küljest.

Honda Service Manualis on kirjas, et amordi lahtivõtmiseks läheb tarvis kolmest osast koosnevat Honda Special tool'i, mille võtmetegija on tööriista otsa käiv kaheteistkümne väliskandiga attatchment nr. 07930-KA50100 - palju-kära-vähe-villa. Keevitasin sellise võtme ise kokku. Vaja läks 60cm torujuppi, ühte polti ja 24mm läbimõõduga mutrit.

Lasin oma tükikese tarbekunsti ka üle tsinkida, et silmadega seda limpsides magusam oleks.

Pildil paistab amordi tolmukate, mis tuli peene kruvikeerajaotsaga ettevaatlikult oma pesast välja kangutada, selle all paistis kohe amordisimmeri stopper, sellegi sain kruvikeeraja otsaga klõpsti kätte. Olles juba lahti keeranud amordi ülemise korgi, valasin amordi tagurpidi suurde kaussi tühjaks, sealt tuli välja üks pikk vedru, üks torujupp (distantspuks) ja üks vaheseib mis vedru ja puksi vahel oli, ja loomulikult ka palju õli. See õli polnud enam õli moodi vaid selline tumehall läga, mis lõhnas alumiiniumi järele. Amorditoru on ju alumiiniumist (!!!), võibolla on siin mingi seos! Jep.

Sellest mis järgnes, puudub korralik pildimaterjal sest taaskord olin ma nii erutunud ja lausa isegi kerge positiivne hirm oli sees, et ei tulnud pähe kõiki põnevaid kohti pildistada aga püüan seda siiski tagantjärgi kirjeldada:

Amordi alumises otsas on vaskseibiga sisekuuskant-polt, mis kinnitub kolvi külge ja see hoiab kogu seda amordisammast koos. Olles ülemise otsa juba õlist ja verdust ja muust tühjaks valanud, asetasin ülevalt poolt amordi sisse sellesama isevalmistatud pika võtme, mis haakus kolvi ülemise otsaga. Alumise otsa kuuskantpoldile panin ka vastava võtme külge ja nii saingi need lahti keeratud. Tegelikult oli see polt päris kõvasti kinni ja ma väänasin kõveraks kaks musta värvi hiina päritolu kuuskantvõtit, niiet pidin vahepeal käima poes korralikku võtme järel. Kõik millest amort koosneb, oli mul lõpuks igatahes laua peal reas. Okei, see kolb käib kah veel mitmeks algosaks, aga selle lammutamiseks pold mingit vajadust.

Liqui Moly 15W 463 ml.

Puhastasin kõik vidinad lapi ja piiritusega ja panin kokku tagasi. Paigaldasin uue simmeri, selle peale asetasin stopperi ja viimaks ka silikoonõliga määritud tolmukatte ning valasin ülevalt sisse ka uue õli Liqui Moly 15W - kõige paksem saadaolev amordiõli. Viimaks keerasin kinni ka ülemise korgi ja täts it. Esimest korda elus seda tehes, abiks Honda remondimanual, kulus mul ühe amordi peale natuke üle viie tunni, sinna sisse käis ka selle pika võtme ja muude väikeste abivahendite valmistamine. Teise amordiga täpselt sama protseduuri läbides kulus umbes 40 minutit - ma ütlen, see on progress.

Väike nurin selle disaineri pihta, kes neidsamuseid amorte kunagi lahti oli võtnud: üks vedru oli valepidi sees! disainer.

Syl Johnson - Is It Because I'm Black

Märts 09

Jalatugede repositsioneerimine.

Reedel oli ilus ilm, tegin kindlustuse (mille kehtimahakkamise kinnituseks tuli 3 minuti pärast sms), sõitsin vahetult enne sulgemist ARK-i ja regasin oma sõiduki uue värvi tehnilisse passi. Mõnus oli sõita. ARK-is olid toredad tädid ja aitasid mul ankeeti täita, sest minu sõrmed ei tundnud midagi. Vot sedasi, Igatahes kerisin külmast hoolimata peaaegu 100 kilomeetrit odomeetrile ja tunne oli MEGA. Laupäeval ja pühapäeval jätkus kõrgrõhkkond ja ka minu sõit - peale mitmekuist garaazis nokitsemist - PRICELESS.

Peale mitutsadat kilomeetrit tundsin end motika seljas kuidagi ebamugavalt, rectus abdominis ja quadriceps femoris valutasid täiega - peale nuputamist jõudsin selleni, et mu jalad on liiga pikad ja ülakeha on liiga..... ah persse, ei viitsi hädaldada, noh tegin jalatugedele pikendused.

Lõikasin 5mm paksusest raudplaadist välja 130x30 klotsikesed ja puurisin igaühe sisse 2 auku. Aukude vahe on 110mm.

Kruvisin väljalõigatud tükid ratta külge ja jalatoe omakorda nende tükkide külge ning sobitasin ülemise ja alumise tala vahele diagonaalse tugevduse.

Hondal on jalatoe plaadid ja nende kinnitused raami küljes täiesti ebasümmeetrilised, ometi jalatoed ise on raami suhtes sümmeetriliselt - ilmselt sellepärast, et ma loobuks isetegemise mõtteist ja telliks kõva klotsi eest topeltkroomitud-anodeeritud-poleeritud Arlen Nessi või mis ta seal oligi.

Keevitasin diagonaalsed tugevdused kinni ja lihvisin rooste ja ja keevitusjäägid maha. Metall oli vahelduseks mõnusalt paks, sain mõnusalt sahiseva krõbina saatel 80 ampriga tinutada.

Järgmisena on vaja teha üks pikem varras, mis läbi ühe võlli ja läbi ühe teise varda tagumist pidurit aktiveerib. Samas on muidugi vaja teha ka käigukangile pikem varras.

Uurin, kui väga kalliks ei lähe (üle 30 krooni), siis lasen need pikenduskronsteinid üle tsinkida - peaks äge jääma.

Poldiparadiisist sain 8 polti ja 4 lukk-kübarmutrit. Tahtsin poltidega loominguline olla, kuid pidin leppima klassikalise poldipeaga, sest raami sisse käivad poldid (mustad) on kitsa keermega ja neid oli saadaval ainult tavalise peaga, lisaks on need viimistlemata, st. ei ole tsingitud. Et need kohe koledasti rooste ei läheks, pean need ka ühes muude juppidega üle laskma tsinkida.

Tegin käigukasti ja pedaali vahele pikema hoova (ülemine). Originaal (alumine) oli mõlemist otsast kuulülekandega ja varda ühes otsas oli vastupidine keere, millist mina ei suuda oma vahenditega järgi teha, niiet asendasin selle sõlme AUK-POLT-MUTTER ülekandega (ülemine parempoolne vardaots). Pedaalipoolse vardaotsa keermestasin ja seejärel sobis see koos kontrollmutriga olemasolevasse kuulpea keermepessa. Väga mõnus jäi.

Pidurihoovale aga keevitasin lihtsalt paraja vardajupi vahele. Polnud käepärast samaväärse läbimõõduga varrast, niiet kasutasin peenemat. Üleminek sai tugev, sest puurisin jämedama varda sisse umbes 30mm sügavuse augu, kuhu peenem varras tihedalt sisse mahtus. Jätkukoha jätsin tahapoole kahel põhjusel: esiteks nii varjab jätkukohta summuti (pildil summutit pole), teiseks, KUI sõidu ajal jätkukoht katkema peaks, siis ei saa minust maailma esimest mootorrattur-teivashüppajat, vaid on vaja lihtsalt korra teepervel peatus teha, et rippuvad ja lohisevad vardajäänused pajuoksaga raami külge siduda.

Keevitamine keeras kroomi tuksi, niiet katsin varda tagumise otsa hõbehalli aerosoolvärviga. Kinnituspoldile tegin improviseeritud "splindi". Muidu üks splint maksab poes 20 senti, aga mõtle, 5 splinti on juba 1 kroon!

Tsinkimine.

Vasarast ja Balti Laevaremonditehasest sain tänu liiga väiksele tsingitavate asjade kogusele eitava vastuse.

Aga Volta tehas Koplis võttis mind jutule. Peale pikka ekslemist mööda silmapiiri taha ulatuvaid tsehhe, koridore ja treppe jõudsin galvaanikalaborisse, kus oma vidinad lauale puistasin. Tore onu, kes meenutas veidi Steve Buscemit, näitas erinevaid tsingiviimistlusi, mis erinesid värvitooni ja läike poolest. Otsustasin kollaka-punaka-sinaka-roheka läikiva tsingikihi kasuks, mis olevat ka kõige tugevam ja korrosioonikindlam. Mul olid erutusest jalad nõrgad ja ma ahmisin suures eufoorias õhku, oleksin tahtnud seal veel pikalt uudistada kuid onu silmadest lugesin: "Töö ootab!"

Järgmisel päeval läksin pealelõunasel ajal oma pulkadele Voltasse järgi. Ärevus jälle kasvas, kui läbi trei- puur- ja freespinkidega sisustatud tsehhi kõndisin, kus hõljus lubrikatsioonimeediumi vine. Galvaanikatsehhist sain oma asjad kätte ja olin rõõmus. Tsinkimine maksis 20 krooni (11.50/kg). Mõnus.

Eksperimendi eesmärgil lasin tsinkida lisaks jalatoe-vidinatele ka muid haljaid metallesemeid, mis olid garaazi seisma jäänud: amordivõti, tulede- ja numbrihoidja ning üks tilgakujuline läbipuuritud element, mille kavatsesin tagumise summuti külge kriimustuste varjamiseks kinnitada, aga siiski ei teinud seda. Leidsin, et see viimane toimib väga hästi hoopis kingalusikana (kannatuulutusega) - võibolla kingin selle ühele õnnelikule.

Tsingikihi alla jääv metall peaks ideaalis peegelsile olema, et sellest kaunis detail välja kukuks - mina teen oma asju vanast roostes rauakolast, mida ma ei viitsi mõnikord peegelsiledaks lihvida - tsinkimise, ega ka muu galvaniseerimise puhul ei ole see hea lähenemine. Väidetavalt eemaldab galvaanilise töötluse esimeseks etapiks olev happevann küll metallibooridesse jäänud rooste, kuid pind jääb sellegipoolest krobeline. Iga päev, ma ütlen, IGA PÄEV õpin midagi!

Kindel on igatahes see, et need ei lähe vähemalt 100 aastat rooste!

Ma pole selles kullaläikes enam väga kindel, mõne nurga alt on kift, mõne nurga alt on error. Hõbedaseks uuesti tsinkima vast ei hakka, esialgu veeren kuldsete pikendustega.

Ja kui see kullaläige muu alumiiniumi ja kroomi kõrval tõsiselt silma kraapima hakkab, siis tõmban musta aerosooliga üle. Aga kokkuvõttes on päris vahva see tsingi-teema.

Tsinkimine Volta tehasekompleksis: www.avex.ee

(Sissekäiku kuskil tähistatud ei ole, peab juhuslike vastutulijate käest teed küsima + edukas oled siis kui vene keel on suus ja sularaha on taskus ja ülbata ei tasu!

veikkopeikko 19.03.09